Metssiga
Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.
Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.
Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.
Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom

Valgejänes (Lepus timidus) on jänese perekonda kuuluv loom.
Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg, kikk-kõrv.
Suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Teda on lihtne tunda alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on halljänesest pisut väiksem ja kergem, kõrvad on lühemad ja käpad laiemad kui halljänesel.
Sisukord
1 Areaal
2 Käitumine ja elupaik
3 Toitumine
3.1 Koprofaagia
4 Sigimine
5 Areng
6 Koht ökosüsteemis
/

Areaal
Eestis on laialt levinud sobivates mandri-Eesti biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades. Kogu levila hõlmab terve Põhja-Euraasia Islandist ja Iirimaast Sahhalin poolsaareni, Vaikse ookeani rannikul, ja tundrast Alpideni (viimases on teda jääaja jäänukina). Euroopas on halljänes teda pidevalt põhja poole tõrjunud.

Käitumine ja elupaik
Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud.

Toitumine
Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja -võrsed ning -koor.

Koprofaagia
Iseloomulik on hästi arenenud koprofaagia, mis kompenseerib taimetoidulise kohta suhteliselt lihtsa mao ehituse — toidule lisanduvad pimesooles mikroorganismid, mis suudavad lagundada taimerakukesti, tekkiv väljaheide süüakse uuesti sisse otse pärakust ja teistkordselt seedetrakti läbimisel saadakse kätte palju rohkem toitaineid. Nii saadav lõplik väljaheide on suhteliselt kuiv ja kompaktne pabul. Valgejänes väljutab korraga üksikud suhteliselt suuremad ja kuivemad pabulad kui halljänes, kel on neid tunduvalt enam ning kelle pabulad on suurema veesisaldusega ja väiksemad.

Sigimine
Jooksuaeg kestab veebruarist juunini. Sigimine on polügaamne, aastas võib olla 2 või 3 pesakonda. Poegade arv 1—6. Tiinus vältab kuni 50 päeva.

Areng
Pojad sünnivad aprillist augustini (harva märtsis). Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g. Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal, kuid imetamine toimub terve kuu. Seejärel noorloomad iseseisvuvad. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3—4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks.

Koht ökosüsteemis
Valgejänes on langeva arvukusega, halljänese poolt väljatõrjutav loom. Teda ka kütitakse. Valgejänes on röövloomade (hunt, ilves, rebane, nugis), suurte kulliliste, kakuliste ja ka vareste toidulaua osa.Valgejänes ei ole looduskaitse all

Välimus
Tal on kerge keha ning tugevad, kui peenikesed jalad. Soojematel aastaaegadel on metskitse karvkate punakas-pruun, talvel hallikas. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt metskitsed. Sokud kannavad enamus aastast kaheharulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil.

Eluviis
Juunis-juulis on metskitsede paaritumishooaeg. Sel ajal on kuulda sokkude võimsaid haugatusi ja kitsede vaikset piiksumist. Kui kaks sokku kohtuvad, hindavad nad üksteise sarvi, kehaehitust ja julgust. Kui on näha, et üks sokkudest ei ole piisavalt kogukas, et teisele isendile vastu astuda, siis nõrgem põgeneb. Kui aga mõlemad sokud arvavad, et on mõlemad piisavalt tugevad, et rammu katsuda, siis hakkab tohutu madistamine ja võitlemine. Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda ja järglasi oodata. Kitsele sünnib 1-2 tähnilist talle, kellel on elu algperioodis raske hakkama saada. Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased.

Arvukus
Metskitsede arvukus on muutunud iga aasta. Nende arvukust määravad kiskjad. Metskitsetallesid hukub ka viljakoristustöödel ja tihti ka autoteedel. Ilusat ja graatsilist looma on kaunis vaadata, ning tema eluviise huvitav jälgidaMetskits (Capreolus capreolus) on Eesti metsade levinuim loom.

Välimus
Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180–240 cm, saba pikkus 60–90 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda.
Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud sugulin dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel.

Elupaigad
Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi.Eluviis ja toitumine
Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades – praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit.
Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid. Enamasti langevad saagiks mitmesugused antiloobid, sebrad ja muud keskmist kasvu sõralised, kuid ka noored elevandid, ninasarvikud, jõehobud ja koduloomad. Lõvid söövad ka raipeid ja pisiloomi (hiiri). Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppe ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesiPaljunemine

... ja Indias.
Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105–112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 20–30 aastaseks. Looduses esineb lõvi ja leopardi suguvõimetuid ristandeid, loomaaias ka lõvi ja tiigri ristandeid (isa lõvi, ema tiiger – liiger; ema lõvi, isa tiiger – tigon).
Kui harilikult on perekonna ja sugukonna väiksemad liigid ürgsemad ja suuremad spetsialiseeritumad, siis kaslastel on vastupidi. Just kõige suuremad kaslased nagu lõvi on kõige vanapärasemate tunnustega.

Loomade kuningas
Läbi aegade on lõvi peetud loomade kuningaks. See sai alguse raamatust "Physiologus".
Sellel on mitu põhjust.
Lõvi on suur ja ilus loom. Kiskjatest on ainult jääkaru ja tiiger lõvist pisut suuremad. Isalõvi lakk annab talle suursuguse välimuse.
Lõvi on kiskja, keda teised loomad üldiselt kardavad. Ainult ninasarvikud ja elevandid, eriti karjas, ei anna lõvidele teed. Erinevalt tiigrist ja enamikust teistest loomadest ei tegutse lõvid kuigi varjatult.
Lõvil on vali hääl. Loomariigis suudavad valjemini möirata ainult tiiger, krokodillid ja möiraahv.

Gepard (Acinonyx jubatus) on kaslaste sugukonda kuuluv imetaja.
Gepardi kehapikkus on 150 cm, sellele lisandub saba pikkusega 70 cm. Kaal on umbes 70 kg.
Gepard on kiireim maismaaloom. Ta võib lühikesel distantsil (kuni 400 m) saavutada kiiruse 120 km tunnis.

Paljunemine
Gepard saavutab suguküpsuse umbes kolmeaastaselt. Tiinus kestab umbes 95 päeva. Pesakonnas on 1-3 poega. Hinnaguliselt sureb 95% gepardipoegadest enne 1 aastaseks saamist. Suurem osa neist langeb teiste kiskjate saagiks. Vabas looduses võib gepard elada 15 aastaseks.

Levila
Gepard oli varem levinud kogu Aafrikas ja Lõuna-Aasias, viimasel jääajal ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänapäeval on gepard levinud Aafrikas peamiselt Saharast lõuna pool. Iisraelis, Indias, Pakistanis ja Afganistanis on gepard välja surnud. Iraanis on säilinud vabas looduses 50 - 200 looma, kuid sealne alamliik sureb asurkonna väiksuse tõttu ilmselt välja hoolimata rangetest kaitsemeetmetest. Hinnanguliselt elab kogu maailmas 9000 - 12 000 gepardit.

Välimus
Koprad on suured närilised: tüvepikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas.
Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada.
Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
Karvkate eristub selgelt karedaks pealiskarvaks ja tihedaks pehmeks aluskarvaks. Karvastiku värvus varieerub helepruunist peaaegu mustani.
Saba on kaetud suurte sarvsoomustega. Saba selgmisel keskjoonel kulgeb jäik sarvkiil. Sarvsoomuste vahel kasvab hajusalt lühikesi karme karvu.
Paariliste anaalnäärmete nõrega võiab kobras karvastikku, et kaitsta seda märgumise eest. Nende ees on paarilised muskusnäärmed, mille eritist nimetatakse kopranõreks.
Purihambaid on 16: üla- ja alalõualuu kummaski pooles 4. Neil pole harilikult juurt, ainult mõne vana isendi purihambail moodustub nõrk juur. Lõikehambad on suuõõnest eraldatud eriliste mokajätketega, mis võimaldab kopral närida ka vee all, ilma et vesi kurku satuks.

Elupaik
Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuud ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.
Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini. On täheldatud ka vahevormi, poolkuhilpesi: hävinud laega urule kuhjatakse okstest katus.
Uruava või pesaväljakäik asub veepinnast allpool. Pesas on talvel temperatuur üle nulli, vesi ei külmu ja koprad saavad väljuda jääalusesse vette.

Tammid
Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad.
Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada, ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid.
5–7 cm läbimõõduga haava langetab kobras 2 minutiga, aga 10–12 cm läbimõõduga puu ühe ööga. Langetatud puul hammustavad nad küljest ja tükeldavad oksad. Osa oksi söövad nad kohapeal, osa veavad ära või parvetavad oma koopa või tammi juurde. Järele jäävad iseloomuliku kujuga känd ja laastud.

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast
Ladinakeelne nimetus sisaldab sõna vulpes ('rebane') algul perekonna- ja seejärel liiginimena.
Liiki kirjeldas Canis vulpes'e nime all Karl Linné 1758.
Rebase alamliiki ameerika punarebast (Vulpes vulpes fulva; fulvus tähendab 'punakaskollane; ruuge') on peetud ka omaette liigiks Vulpes fulva euroopa punarebase (Vulpes vulpes vulpes) kõrval.Lühikokkuvõte
Rebane ehk punarebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranžid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti folklooris peetakse rebast kavalaks.

Areaal
Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis; ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja sellega piirnevates Ameerika Ühendriikide osades (ei leidu edelas ning mõnes Texaseja Alaska osas). Mõned populatsioonid on ka Põhja-Aafrikas. Austraaliasse on rebane introdutseeritud 19. sajandil.
Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui ka saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest.

[redigeeri] Kehamass
Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4-5 kg, kuni 14 kg. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.
Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem.
Isased kaaluvad keskmiselt 10–15% rohkem kui emased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata.

[redigeeri] Välimus

[redigeeri] Suurus
Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82–170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 35–60 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 40–45 cm).
Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.
Tagakäppade kõrgus on 12,4-18,2 cm.
Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 (80) cm, emastel 62-67 cm.

[redigeeri] Värv
Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus üldreegliga (Glogeri reegel). Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad.

[redigeeri] Koon
Koon on kitsas ja piklik, mis on punarebase iseloomulik tunnus.
Seda kohta tuleb täiendada

[redigeeri] Hambad
Hambavalem on 3/3 1/1 4/4 2/3. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad muljumiseks sobiva ehitusega.

[redigeeri] Käpad
Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.

[redigeeri] Saba
Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt.
Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn.
Rebastel on hea haistmine ja kuulmine, nägemine ei ole nii hea. Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas hästi.

[redigeeri] Toitumine
Rebane on kõigesööja. Ta sööb põhiliselt närilisi, jäneselisi ning teisi väikese ja keskmise suurusega selgroogseid (sealhulgas skunke, noori opossumeid, oravaid, okassigu, laululinde ja parte), tigusid, vihmausse ja putukaid (rohutirtse, põrnikaid, kilke) ning puuvilju, marju (eriti murakaid), rohtu, pähkleid ning teri (maisi ja nisu). Menüüsse kuuluvad ka lindude, põhiliselt partide ja kanaliste munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel, kui muud toitu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Linnas kogub rebane toitu maast ning tühjendab ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid.
Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.
Rebasejahi pooldajad väidavad, et kodulinde ründav rebane tapab rohkem, kui tal toiduks tarvis läheb, kuid see pole tõsi. Pealegi ei ole söö rebane kodulinde sugugi nii sageli, nagu arvatakse.

[redigeeri] Paljunemine
Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad.
Isasloomadel on sigivustsükkel. Täielik spermatogenees toimub ainult novembrist märtsini. Kurameerimise ajal märgistavad isane ja emane oma territooriumi lõhnaga. Selleks nad urineerivad puurontidele, kividele ja põõsastele, mis koos sabanäärme eritisega tekitab ainulaadse rebaselõhna. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit ning sageli saadavad seda lärmavad häälitsused (emasloom klähvib läbilõikavalt). Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 51–53 päeva, kuid varieerub vahemikus 49–56 päeva.
Pesakonna suurus on 1–13, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50–150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 9–14-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6-nädalaselt. Linnas on inimestel võimalik neid siis ka näha. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma. Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12-nädalaselt. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist.
Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Tuleb ka ette, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest. Suguküpsus saabub 10-kuuselt kuni aastaselt.

[redigeeri] Eluiga
Eluiga on looduses tavaliselt umbes 5 aastat (kuni 12 aastat), vangistuses kuni 20 aastat.

[redigeeri] Käitumine