Välimus
Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk.
Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.
Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.
Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.
Elupaik
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.
Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Eluviis
Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.
Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena.
Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2-11 hunti.
Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.
Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.
Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.
Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.
Pesa ja pojad
Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.
Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.
Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.
Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.
Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.
Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.
Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.
Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk.
Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.
Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.
Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.
Elupaik
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades.
Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
Eluviis
Hunt võib elada tehistingimustes 17 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära.
Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena.
Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning nende eelmise ja sama aasta poegadest. Karja juht on emasloom. Perekarjad võivad talvel ühineda ka suuremateks liitkarjadeks. Tavaliselt on Eestis elava karja suurus 2-11 hunti.
Vahel on karjas ka juhtpaari õed-vennad, mõnikord ka võõrad. Tavaliselt on karjas kuni 3-aastased noorloomad, just selles vanuses saavad nad täiskasvanuks ja kui nad pole haiged või nõrgad, lahkuvad nad karjast.
Hundikari liigub täpses reas. Tavaliselt on reas kõige esimene üks juhtpaarist, kuid kui lumi on väga sügav ja huntidel on raske liikuda, siis vahel osutub ka "teemeistriks" mõni nn. tavahunt. Kõik teised karjaliikmed astuvad täpselt juhi jälgedes, vaid siis, kui aetakse mõnd looma taga või on teel takistus, kaldutakse rajalt kõrvale. Tänu sellele on väga raske aru saada, mitu hunti on jälgi pidi liikunud.
Võimuredel mängib huntide juures tähtsat rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves.
Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides. Heidikutest loomad või ka üksikud "mässajatest" noored isased võivad elutseda eraklikult.
Hunt on monogaamne loom, paarid püsivad kogu elu. Ka poegade eest hoolitseb hundipaar koos.
Kokku saadakse sügisel, et siis juba veidi vanemaks saanud kutsikatele jahipidamist õpetada.
Pesa ja pojad
Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas.
Juba märtsi lõpus jäävad hundid paiksemaks ning pöörduvad pesapaika-suvekorterisse. Pesaks valitakse võimalusel veekogu läheduses vana rebase- või kährikuurg. Hunt võib urgu vajadusel süvendada.
Pärast 62–65-päevast tiinust sünnivad aprillis kaetud kõrvadega pimedad kutsikad.
Tavaliselt on pesakonnas 5–7 tillukest tumedat karva kutsikat, kuid nende arv võib ulatuda ka üle kümne. Kutsikad kaaluvad 300–500 g. Silmad avanevad 10–12-päevaselt.
Kõik kutsikad ei suuda esimesi elunädalaid üle elada, ükskõik kui palju nende eest ka hoolitsetakse.
Kutsikad saavad nägijaks 9–12 päeva vanuselt ja nädal või paar hiljem hakkavad lõikuma piimahambad.
Umbes poolteist kuud saab pisipere põhitoiduna piima, kuid juba pärast esimeste hammaste tulekut hakkavad vanaloomad kutsikatele andma ka poolenisti seeditud lihaollust. Hiljem lisanduvad toidulauale väiksemad loomad, murdmise õpetamiseks võib saak olla veel poolenisti elus. Kolmekuuselt hakkavad piimahambad vahetuma jäävhammaste vastu, kasv kiireneb ja umbes kaheksakuune noor hunt on saavutanud juba täiskasvanu suuruse.
Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt.
No comments:
Post a Comment