Valgejänes (Lepus timidus) on jänese perekonda kuuluv loom.
Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg, kikk-kõrv.
Suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Teda on lihtne tunda alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on halljänesest pisut väiksem ja kergem, kõrvad on lühemad ja käpad laiemad kui halljänesel.
Sisukord
1 Areaal
2 Käitumine ja elupaik
3 Toitumine
3.1 Koprofaagia
4 Sigimine
5 Areng
6 Koht ökosüsteemis
/
Areaal
Eestis on laialt levinud sobivates mandri-Eesti biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades. Kogu levila hõlmab terve Põhja-Euraasia Islandist ja Iirimaast Sahhalin poolsaareni, Vaikse ookeani rannikul, ja tundrast Alpideni (viimases on teda jääaja jäänukina). Euroopas on halljänes teda pidevalt põhja poole tõrjunud.
Käitumine ja elupaik
Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud.
Toitumine
Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja -võrsed ning -koor.
Koprofaagia
Iseloomulik on hästi arenenud koprofaagia, mis kompenseerib taimetoidulise kohta suhteliselt lihtsa mao ehituse — toidule lisanduvad pimesooles mikroorganismid, mis suudavad lagundada taimerakukesti, tekkiv väljaheide süüakse uuesti sisse otse pärakust ja teistkordselt seedetrakti läbimisel saadakse kätte palju rohkem toitaineid. Nii saadav lõplik väljaheide on suhteliselt kuiv ja kompaktne pabul. Valgejänes väljutab korraga üksikud suhteliselt suuremad ja kuivemad pabulad kui halljänes, kel on neid tunduvalt enam ning kelle pabulad on suurema veesisaldusega ja väiksemad.
Sigimine
Jooksuaeg kestab veebruarist juunini. Sigimine on polügaamne, aastas võib olla 2 või 3 pesakonda. Poegade arv 1—6. Tiinus vältab kuni 50 päeva.
Areng
Pojad sünnivad aprillist augustini (harva märtsis). Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g. Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal, kuid imetamine toimub terve kuu. Seejärel noorloomad iseseisvuvad. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3—4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks.
Koht ökosüsteemis
Valgejänes on langeva arvukusega, halljänese poolt väljatõrjutav loom. Teda ka kütitakse. Valgejänes on röövloomade (hunt, ilves, rebane, nugis), suurte kulliliste, kakuliste ja ka vareste toidulaua osa.Valgejänes ei ole looduskaitse all
Rahvapäraseid nimetusi: haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg, kikk-kõrv.
Suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Teda on lihtne tunda alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on halljänesest pisut väiksem ja kergem, kõrvad on lühemad ja käpad laiemad kui halljänesel.
Sisukord
1 Areaal
2 Käitumine ja elupaik
3 Toitumine
3.1 Koprofaagia
4 Sigimine
5 Areng
6 Koht ökosüsteemis
/
Areaal
Eestis on laialt levinud sobivates mandri-Eesti biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades. Kogu levila hõlmab terve Põhja-Euraasia Islandist ja Iirimaast Sahhalin poolsaareni, Vaikse ookeani rannikul, ja tundrast Alpideni (viimases on teda jääaja jäänukina). Euroopas on halljänes teda pidevalt põhja poole tõrjunud.
Käitumine ja elupaik
Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana eelistab metsi ja rabasid (enamasti okaspuudega), aga kohata võib teda ka mujal metsades, kust halljänes teda minema ei ole tõrjunud.
Toitumine
Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju-, kase-, haavaoksad ja -võrsed ning -koor.
Koprofaagia
Iseloomulik on hästi arenenud koprofaagia, mis kompenseerib taimetoidulise kohta suhteliselt lihtsa mao ehituse — toidule lisanduvad pimesooles mikroorganismid, mis suudavad lagundada taimerakukesti, tekkiv väljaheide süüakse uuesti sisse otse pärakust ja teistkordselt seedetrakti läbimisel saadakse kätte palju rohkem toitaineid. Nii saadav lõplik väljaheide on suhteliselt kuiv ja kompaktne pabul. Valgejänes väljutab korraga üksikud suhteliselt suuremad ja kuivemad pabulad kui halljänes, kel on neid tunduvalt enam ning kelle pabulad on suurema veesisaldusega ja väiksemad.
Sigimine
Jooksuaeg kestab veebruarist juunini. Sigimine on polügaamne, aastas võib olla 2 või 3 pesakonda. Poegade arv 1—6. Tiinus vältab kuni 50 päeva.
Areng
Pojad sünnivad aprillist augustini (harva märtsis). Vastsündinud kaaluvad umbes 100 g. Taimetoitu hakkavad tarvitama juba teisel elunädalal, kuid imetamine toimub terve kuu. Seejärel noorloomad iseseisvuvad. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3—4 aastat, rekordiliselt isegi 13 aasta vanuseks.
Koht ökosüsteemis
Valgejänes on langeva arvukusega, halljänese poolt väljatõrjutav loom. Teda ka kütitakse. Valgejänes on röövloomade (hunt, ilves, rebane, nugis), suurte kulliliste, kakuliste ja ka vareste toidulaua osa.Valgejänes ei ole looduskaitse all
No comments:
Post a Comment